Peaaegu läbi on see õudne märts.
Mr. Womb istus oma töökabinetis ja jälgis hirmunud pilgul kalendrit.
„Pool suurest paastust on veel ees...“
Viimasel ajal olid tema ekskrementides hakanud domineerima soomused.
Kõik see oli märk kevadisest saleduskuurist ja asjaolust, et kaubanduskettidesse oli kirikuringkondade tungival pealekäimisel lisatud ka traditsiooniline paastutoit- kuivatatud tint.
Hellalt silitas mr. Womb oma kõhtu ja vestles paelussiga.
Alles eelmisel nädalal oli talle tulnud peale väljakannatamatu isu röstitud koprasaba järele, kuid kõigis söögikohtades oldi teda vaadatud teatud hämminguga ja soovitatud kellegi Enneti poole pöörduda.
Aina sagedamini olid tema unenägudes kohta hakanud sisse võtma saiad, pirukad ja koogid.
Mõtlikult võttis ta lauasahtlist välja viimase püha küünla, mis tal Jaama turu väravast, ühe uskliku muti käest oli õnnestunud muretseda.
Mr. Womb vaatas seda armetut kunstkärjest kokku veeretatud junni ja tema peas sündis otsus.
Otsus, mida ei tulnud kunagi kahetseda.
Järgmisel hetkel välkusid hambad ja avanes kabineti uks.
Suu seiskus ja tuppa sigines imeline vaikus.
Sektorijuhataja vaatas mõne hetke mr. Womb´i, kelle vahaprügisest suunurgast rippus välja ilane küünlataht.
„Tule Jumal appi! Teed sa seda juba ammu?“
Mr. Womb oleks hea meelega vastanud, kuid vahapudi täis suu keeldus avanemast.
Sektorijuhataja sulges vaikides ja pead vangutades ukse. Mis toimus tema peas, seda on võimatu ette kujutada.
Mr. Womb´ile meenusid hetkega kahemeetrine kass, dr Himu ja Needuse-Endel.
Aga tuleb märkida, et ka paelussil olid näguripäevad ja ta tabas end aina tihedamini mõttelt emigratsioonist.
Ühel kenal lõunauinakul oli isegi näinud, kuidas ta Superfasti pardal ühe paksu kollases tuulejopes ja järelhaagisega soomlase kõhus õnne ja külluse maale välja rändab.
Võib-olla isegi Itaaliasse...
Ta lootis vähemasti, et spagetid võivad ta kauged sugulased olla ja teda auväärselt kohelda.
.
