Mr. Womb tundis end tänasel tunnil kuidagi haiglasena.
Pea oli raske kui tina täis ja silmad avanesid vaid pooleldi.
Seagripp.
Unenäod polnud olnud kah suuremat väärt. Kõigis neis kollaažides olid esinenud Somaalia neegrid, kes päikesepaistel Araabia mere rannal päikeselõõsas toigaste otsas mingeid musti junne küpsetasid.
Verivorstid need olla igal juhul ei saanud.
Mr. Womb vaatas aknal kraadiklaasi ja märkas oma hämmastuseks, et see oli lisaks tavapärasele tosinale soojapügalale hakanud näitama ka mingisugust valget laiku.
Kui mr. Womb oleks nooruses koolis aega sihtotstarbeliselt tarvitanud oleks ta pikematagi teadnud, et tegemist on tuvi väljaheidetega.
Ilmselt oli eelmisel nädalal aknast väljavaadanud ufoloog Igor vaese jumalalinnukese ikka väga tõsiselt ära hirmutanud.
Kuid täna oli tähtis päev.
Üle tänava rohelisest lobudikust pärit alalõpmata väikese vine all olev astraalne Karl Vaino oli talle piimasabas teinud ahvatleva ettepaneku.
Ettepaneku sõita seenele.
Mr. Womb oli selle ahvatlusega päri ja nii võiski sõiduks minna.
Hommikuses udus elektrirongile tõtates kohtusid kaks ideaali, üks vanast väeti, teine noorest nõrk...
Ja üks neist oli astraalne.
Ehkki Keila kandi metsad polnud kunagi seenelisi erilise mitmekesisusega õnnistanud, leidus seal siiski midagi ka urbaniseerunud fungofiilidele.
„Ohhohhoo“ ümises familiaarne Karl järjekordset ussitanud ja samblarisust seeneperekonda emailämbrisse tõstes.
Mr. Womb kujutas juba aktiivselt ette, kuidas sellest jampsist rohelises lobudikus mingit hõrgutavat ollust keedetakse ja marineeritakse.
Ehkki ta veel ei teadnud, et ta korv on kõriauguni panterkärbseseeni täis, tundis ta vajadust vähemalt vabaneda tema kaela katva islamiräti alla pugenud panterkärbestest...
Aga see oli ka ainus kord elus, kui ta tundis end Somaalia neegerpiraadina Keila metsades.
Kuid ta oli vähemalt käinud.
