Opus Dei Eesti OÜ Keldri-Peetri isikus

Mr. Womb ärkas sellel uduvihmasel hommikul mingis umbses kollaseks värvitud seintega ruumis, mis võis meenutada ta ärklituba.
„Ahaa! Laatsaret!“
„Variantide arsenal ei ole kuigi lai!“

Sellisel kurikavalal moel oli selle päeva esimene mõttepojuke talle pähe hiilinud.
Seejärel hakkas taastuma mälu.
Algul küll väga vaevaliselt, kuid iga sekundiga kangastusid ta eest läbi võitluslikud stseenid.
Otsekui panoraam Borodino lahingust, mille oli maalinud Suur Meister.

Mr. Womb´ile meenus, kuidas ta oli tuisanud mööda tänavaid, ning möödujatelt hüpoteetilise boswinkeli aparaadi asukoha kohta teadust küsinud.

Kuid tänamatud madalad hingekesed, kes olid unustanud ta annihilatsiooni heateo, pöörasid pilgud kõrvale. Tema osaks oli saanud ka lausa jäme käitumismall ja bussijaama õlleputka juures oli õnnestunud tal kellegi kurja käe läbi lõhkuda prillid.

Vaikselt hiilis ta tänavale, kus hommikuhalluses konutas omatehtud luua najal ilmsete jääknähtudega kojamees, Keldri-Peeter.

Aga Keldri-Peeter oli tubli. Ta oli kunagi käinud kahes ülikoolis, ning säilitas senini oma kalligraafilises käekirjas konspekte, kust harvadel ühisistungitel arusaamatuses mõmisevale publikule Saveljevi üldfüüsika teooriat ette luges. Võõrad ei olnud tema jaoks ka Euler, Eukleides ja Kant.

Tõttöelda selle Immanuel Kanti juurest oligi ta tüürinud kõrgemate matemaatiliste probleemide juurde.

Isegi legendaarsele seven Königsberg bridges´i probleemile oli ta iseseisvalt pliiatsiga plaani kohal sirgeldades lahenduse suutnud leida. Aga mis kõige tähtsam, praegu ehitas ta salaja oma keldrikorteris sünkrofasotroni, mis pidi kõik müstilised saladused avalikkuse ette tooma.

Kahjuks majaomanikele ei öelnud need imetabased oskused midagi, neile oli tähtis hoopis muu...
Nad hindasid teda, kui väsimatut robotit. Ükskõik, mis olekus ja ükskõik, mis ilmaga oli tema hooleks jäetud tänavajupp alati kristallpuhas.

„Ega sa boswinkeli aparaati näind põle?“ küsis semutsev mr. Womb.
Keldri-Peeter limpsas nilbelt keelt ja lasi vilaval pilgul üle halli ja inimtühja tänava käia.
„Ei ole. Aga see pole ka mingi probleem. Praegu just suur vaim Madahšalipundra tõi mu igikestvasse teadvusesse sõnumi, et selleks pole palju tarvis. Otsi mulle enne kelle kümmet kuskilt lahtikeeramata korgiga kaheliitrine Bock, ja ma võin sulle isegi seisvat footonit demonstreerida.“
Mr. Womb oli sellisest siirast lihtsusest rabatud.

Ta haaras oma kepikõnnikepid tugevamini pihku ja mõtles salamisi välja valet, miks ta ei peaks täna tööle minema...